3 põnevat ajaloolist IT-lahendust

Esimene Ameerika äratuskell helises vaid ühel kindlal kellaajal

Praegusel ajal on kellaaeg määrava tähtsusega. Selle järgi toimub päevaplaanide koostamine, kokkulepete sõlmimine ja peaaegu kogu elurütm. Vanasti meie elu toimus loodusega sümbioosis ning kellajal ei olnud erilist tähtsust. Näiteks hommikul tõusti koos päiksega ja äratajaks oli ka kukk.

Levi Hutchins ehitas omale 1787. aastal äratuskella. Tal oli probleem hommikul ärkamisega. Tal oli vaja tõusta enne päikesetõusu. Siis ärkas ta liiga vara ja vahel liiga hilja. Kuna kell oli mõeldud ainult tema enda äratamiseks, siis helises see ainult kell 4 hommikul.

Alles 60 aastat hiljem patenteeris prantslane Antoine Redier esimese muudetava äratusega mehaanilise äratuskella.

Esimene arvutihiir polnudki valmistatud plastikust

1963. aastal leiutas Douglas Engelbart esimese arvutihiire. Nimeks sai seadeldis X-Y positsiooni näidik kuvasüsteemidele. Samal aastal valmistab William English prototüübi puidust.

Südamerütmur

Heal lapsel mitu nime. Eesti keeles nimetatakse südamerütmurit veel südamestimulaatoriks, kardiostimulaator, südame tehisrütmur ja kunstlik südamerütmigeneraator.

Esimesed välised südamerütmurid ehitasid eraldiseisvalt kaks teadlast. 1928. aastal Austraalia anestesioloog Mark Lidwell ja 1932. aastal Ameerika füsioloog Albert Hyman.

Lidwelli seade töötas vahelduvvoolul ja nõudis patsiendi vatsakesse nõela sisestamist. 1928. aastal kasutas ta südame seiskumisel sündinud lapse elu päästmiseks südame vahelduvat elektrostimulatsiooni. Laps paranes ilmselt täielikult ja jäi ellu, kuid Lidwelli pingutustest pole palju muud teada. Ta teatas oma tööst Austraalia meditsiiniseltsi kolmandale kongressile 1929. aastal.

Hymanil tekkis huvi “peatunud südame” taaselustamiseks “intrakardiaalse (tema termin) ravi abil”. Esialgu koosnes see teraapia selliste stimuleerivate ravimite nagu adrenaliini südame sisse süstimisest. Ta mõistis peagi, et see ravim ei taaskäivitanud südant, vaid nõel, mis südameseina läbistas. Kellamehhanism juhtis alalisvoolugeneraatorit, mille elektriimpulsid suunati patsiendi südamesse. Võimalikud rütmisagedused olid 30, 60 ja 120 lööki minutis.